Esimene Euroopa külvik valmistati Kreekas aastal 1636. 1830. aastal lisasid venelased loomajõul töötavale mitmeosalisele adrale külviseadme, et teha adrakülvik. Pärast 1860. aastat hakkasid Suurbritannia, USA ja teised riigid looma jõul töötavaid teravilja külvikuid masstootma. Pärast 20. sajandit ilmusid üksteise järel veo- ja vedrustusega teraviljakülvikud, aga ka pneumaatilised külvikud. 1958. aastal ilmus Norras esimene tsentrifugaalkülvik ja pärast 1950. aastaid hakati järk-järgult välja töötama erinevaid täppiskülvikuid. Hiina tõi välismaalt teravilja- ja puuvillakülvikud kasutusele 1950. aastatel. 1960. aastatel arendas see edukalt välja mitmesuguseid masinamudeleid, nagu vedrustusega seemnekülvikud, tsentrifugaalkülvikud, üldraamiga külvikud ja õhuimemisega külvikud, ning töötas edukalt välja jahvatava teravilja külviseadme. 1970. aastateks oli moodustatud ja tootmisse viidud kaks seeriat üldkülvi- ja vahekülvimasinaid ning teravilja kombineeritud külvikuid. Propageeritud ja kasutatud on erinevaid külvikuid ja aukkülvikuid teraviljade, vahekülvide, rohu ja köögiviljade jaoks. Samal ajal on edukalt välja töötatud ka erinevaid täppiskülvikuid.
